Linux Mint

Linux Mint

Linux Mint 21 (Vanessa)
Ettevõte/arendaja	Linux Mint Team
OS-i tootepere	GNU/Linux
Algne versioon	27. august 2006
Stabiilne väljalase	Linux Mint 21.1 (Vera) / 20. detsember 2022
Uuendamismeetod	APT
Paketihaldur	dpkg
Vaikekasutajaliides	1.0: KDE 2.0–11: GNOME 2.x 12: GNOME 3 13-18.3: Cinnamon, MATE, KDE SC4 või Xfce 19-21: Cinnamon, MATE või Xfce
Veebisait	www.linuxmint.com

Linux Mint on vabatahtlike kogukonna arendatav Linuxi distributsioon, mis tugineb Ubuntu alusele. Projekt sai alguse 2006. aastal ning on kasutajate seas hinnatud tänu oma lihtsale kasutatavusele, kohe pärast paigaldust toimivatele funktsioonidele ning eriti lauaarvutis kasutamise mugavusele. Distributsioon sisaldab vaikimisi suurt hulka tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara, mistõttu on see kohe kasutusvalmis.

Vaikimisi töölauakeskkonnaks on Cinnamon, mille on spetsiaalselt Linux Minti jaoks välja arendanud projekti enda meeskond. Neile, kes eelistavad teistsugust kasutajaliidest, pakutakse alternatiividena MATE ja Xfce töölauakeskkondi. Lisaks Ubuntu-põhisele põhiversioonile on saadaval ka Linux Mint Debian Edition (LMDE), mis tugineb otse Debianile ning on mõeldud kasutajatele, kes soovivad Ubuntu vahepealsest kihist sõltumatut süsteemi. Mõlemad versioonid toetavad x86-64 arhitektuuriga süsteeme.

Ajalugu

Linux Mint sai alguse 2006. aastal, kui ilmus beetaversioon 1.0 koodnimega Ada. See esimene väljalase põhines Kubuntul ning kasutas KDE graafilist kasutajaliidest. Tegemist oli algelise algusega, mis ei köitnud veel laialdast kasutajaskonda.

Murrang saabus versiooniga 2.0 (Barbara), mis oli esimene väljalase, mis loobus Kubuntust ning võttis aluseks Ubuntu koodibaasi, vahetades samas KDE liidese välja GNOME-i vastu. Kuigi see samm tõi projekti uue suuna, jäi kasutajate arv veel tagasihoidlikuks ning distributsioon ei olnud laiemale avalikkusele eriti tuntud. Populaarsus hakkas märgatavalt kasvama alles versiooni 3.0 (Cassandra) ilmumisega, mis tõi projektile oluliselt rohkem tähelepanu ja uusi kasutajaid.

Versioon 2.0 põhines Ubuntu 6.10-l ning kasutas selle paketihoidlaid, mis andis Mintile tugeva ja hästi hooldatud tarkvara baasi. Algul ehitas Linux Mint iga uue väljalaske eelmise peale, säilitades pideva arenguliini, kuid samal ajal toetus see jätkuvalt Ubuntu uusimate versioonide paketihoidlatele. See lähenemisviis osutus väga praktiliseks, kuna hoidis kahe süsteemi alused üksteisele lähedal ja peaaegu identsed, tagades nende vahel täieliku ühilduvuse. Tänu sellele ei pidanud Linux Minti meeskond Ubuntust eraldi hargnemist ehk forki tegema, vaid sai rahulikult edasi areneda Ubuntu vundamendile toetudes.

Algusaastatel ilmus Linux Mint kaks korda aastas, kusjuures iga uus versioon anti välja ligikaudu üks kuu pärast vastava Ubuntu versiooni ilmumist. Ubuntu omakorda ilmus umbes kuu aega pärast GNOME uut väljalaset ning kaks kuud pärast X Window Systemi uuendust, mistõttu olid kõik need projektid omavahel tihedalt seotud arendusrütmis.

2008. aastal tegi Linux Mint oma väljalaskepoliitikas olulise muudatuse, otsustades loobuda senisest iseseisvast väljalasketsüklist ning ühtlustada see täielikult Ubuntu omaga. Selle muutusega kaasnes ka väiksema versiooni numbri kasutamisest loobumine, mis viidi ellu enne versiooni 5 Elyssa ilmumist. Lisaks võeti kasutusele LTS-märgistus ehk pikaajalise toega versioonid, mida hakati andma iga neljanda väljalaske puhul. Need LTS-versioonid eristusid tavalistest väljalasetest selle poolest, et neid toetati värskendustega märkimisväärselt kauem, pakkudes kasutajatele stabiilsemat ja pikemaajalisemat platvormi.

Samal 2008. aastal tehti veel üks oluline otsus, mis puudutas kahe süsteemi tehnilist suhet. Linux Mint loobus oma eraldi koodibaasist ning alates versioonist 6 (Felicia) hakkas iga uus väljalase tuginema otse vastava Ubuntu versiooni alusele. See tähendas, et Mint ehitati nüüd täielikult Ubuntu peale, mitte ei arendatud enam iseseisvalt paralleelselt. Uued versioonid tehti kasutajatele kättesaadavaks umbes kuu aega pärast Ubuntu ilmumist, mis tähendas praktikas, et uued Minti versioonid jõudsid kasutajateni tavaliselt mais või novembris.

2010. aastal tegi Linux Mint märkimisväärse sammu, andes välja Linux Mint Debian Editioni, lühendatult LMDE. See väljaanne erines põhimõtteliselt kõigist senistest Linux Minti versioonidest, kuna see ei tuginenud Ubuntule, vaid põhines otse Debianil. Veelgi olulisem oli see, et LMDE oli jooksvalt ilmuv ehk rolling release väljaanne, mis tähendas, et kasutajad said pideva voo värskeimaid tarkvarapakette ilma, et oleks tulnud oodata uute versioonide väljalaset. See muutis LMDE Ubuntu-põhistest Minti versioonidest olemuslikult erinevaks nii tehniliselt kui ka kasutusfilosoofia poolest, kuna see polnud seotud ei Ubuntu pakettide ega selle väljalaskegraafikuga.

2015. aasta mais, teatas Linux Minti meeskond, et algsele jooksvalt ilmuvale LMDE versioonile pakutav tugi lõpetatakse 1. jaanuarist 2016. See tähendas sisuliselt, et LMDE esimene põlvkond jõudis oma eluea lõppu. Selle asemel tuli LMDE 2 (Betsy) näol täiesti uus lähenemine – pikaajalise toega väljaanne, mis põhines Debian Jessiel, loobudes seega rolling release mudelist fikseeritud väljalasete kasuks. See oli märkimisväärne suunamuutus, mis viis LMDE filosoofia lähemale Ubuntu-põhise Minti stabiilsusele ja ettearvatavusele. LMDE 2 väljalasega kaasnes ka lubadus, et kõik LMDE kasutajad saavad automaatselt MintToolsi uued versioonid ning uuendused töölauakeskkondades isegi enne, kui need jõuavad Linux Minti põhiväljaandesse – seades LMDE kasutajad omamoodi eesliinile uute arenduste testimisel.

Hiljutised väljaanded

Linux Mint 21 (Vanessa) ilmus 2022. aasta juulis ning põhines Ubuntu 22.04 LTS-il, jätkates traditsiooni anda uus versioon välja mõni kuu pärast vastava Ubuntu väljalaset. See versioon tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi nii kasutajakogemuses kui ka tehnilises pooles. Bluetoothi haldamiseks võeti kasutusele Blueman, mis asendas varasema Blueberry rakenduse, kuna see polnud enam ühilduv GNOME 42 uuendusega. Lisaks sai WebP-pildivorming vaikimisi toe ning prindisüsteem lülitus IPP-protokollile, mis võimaldas enamikul printeritel töötada ilma eraldi draiveriteta. Cinnamon 5.4 töölauakeskkond tõi uuendatud aknahaldurit ning Timeshift varundusrakendus õppis enne hetktõmmise loomist vajaliku kettaruumi eelnevalt arvutama.

2024. aastal, ilmus Linux Mint 22 (Wilma), mis tõi kaasa märkimisväärselt uuendatud tehnilise aluse – Ubuntu 24.04 pakibaasi ning Linuxi kerneli versiooni 6.8. Vaikimisi heliserver vahetati PipeWire vastu ning teemasid uuendati GTK4 toega. Üks tähelepanuväärsem otsus oli see, et Thunderbird e-postklient jäi kättesaadavaks native .deb-paketina, kuigi Ubuntu otsustas selle Snapi teisendada – Linux Minti meeskond võttis paketi hooldamise enda kanda, näidates taas oma pühendumust kasutajasõbralikkusele. Tarkvara haldur sai samuti märgatava uuenduse – see laadib kiiremini ning turvalisuse huvides keelati vaikimisi kontrollimata Flatpak-rakendused.

Sama aasta lõpus ilmunud Linux Mint 22.1 (Xia) jätkas eelkäija täiustamist, tuues kaasa Cinnamoni uue vaiketeema ümaramate nurkade ja tumedamate toonidega. Lisaks teostati APT-sõltuvuste põhjalik moderniseerimine, mille käigus asendati vanad ja pikalt hooldamata komponendid kaasaegsemate lahendustega. See muutus jäi tavakasutajale suures osas nähtamatuks, kuid pani aluse töökindlamale ja tulevikukindlamale paketihaldusele. Kasutajatele lisati ka energiarežiimide valik, mis võimaldas esmakordselt lihtsalt tasakaalustada jõudlust ja energiatarvet.

2025. aastal ilmunud Linux Mint 22.2 (Zara) tõi kaasa mitmeid silmatorkavaid uuendusi. Lisati uus rakendus Fingwit sõrmejäljehalduseks ning IPTV-mängija Hypnotix sai kaks uut vaatamisrežiimi. Sisselogimisekraan uuendati hägustamisefekti ja kasutajaavataridega, andes sellele märksa modernisema välimuse kui varem.

Sama aasta hiljem ilmunud Linux Mint 22.3 (Zena) keskendus suuresti Waylandi ühilduvuse parandamisele, mis on olnud projekt juba mitu aastat töös. Cinnamon 6.6 sai täieliku klaviatuuripaigutuse ja sisestusmeetodite toe, mis toimib nüüd ka Wayland-sessioonis – varem oli Waylandis kasutatav vaid inglise keele paigutus, mis oli paljudele mitte-ingliskeelsetele kasutajatele tõsiseks takistuseks. Aknahaldur Muffin sai mitmeid muudatusi Waylandi toeks ning süsteemitööriistad koondati ümber uueks "System Information" rakenduseks, mis pakub senisest palju põhjalikumat ülevaadet riistvarast ja võimaldab tõhusamat tõrkeotsingut.

Versioonid

Linux Mintil on mitu väljaannet, mis jagunevad kahte peamisse kategooriasse: Ubuntu-põhised ja Debiani-põhised versioonid, millest igaühel on oma töölauakeskkond ja kasutusvõimalused.

Ubuntu-põhised väljaanded

Ubuntu-põhistest väljaannetest on praeguse seisuga kolm peamist, mis kõik kasutavad Ubuntu-t oma alusena. Neist esimene ja kõige tuntum on Cinnamon väljaanne, mis kasutab Linux Minti enda arendatud Cinnamoni töölauakeskkonda ning on peetud distributsiooni lipulaevaks. Teine on MATE väljaanne, mis pakub klassikalist ja ressursisäästlikku kasutajaliidest ning on populaarne eelkõige vanemate arvutite kasutajate seas. Kolmas on Xfce väljaanne, mis on tuntud oma kerge ja kiire käitumise poolest ning sobib eriti hästi piiratud riistvaraga süsteemidele. Alates versioonist 19 (Tara), mis ilmus 2018. aasta juunis, antakse kõik kolm väljaannet välja samaaegselt, mis lihtsustab kasutajatel soovitud keskkonna valimist ilma eri väljalasete ajakavade jälgimiseta.

Väärib märkimist, et väljaannete valik pole alati selline olnud. KDE töölauakeskkonnaga väljaanne oli pikka aega osa Linux Minti perekonnast, kuid alates versioonist 19 lõpetati selle ametlik tootmine. Varasemad KDE väljaanded said siiski tuge veel mõnda aega – versioon 17.x kuni 2019. aastani ning versioon 18.x kuni 2021. aastani – andes kasutajatele piisavalt aega alternatiivile üleminekuks.

Linux Mint Debian Edition

Linux Mint Debian Edition, tuntud lühendiga LMDE, on Linux Minti alternatiivne versioonisari, mis kasutab tarkvara allikana Debiani stabiilset versiooni Ubuntu asemel. Kuigi LMDE on loodud pakkuma sama välimust ja funktsionaalsust kui tavalised Ubuntu-põhised Minti versioonid, on selle tehniline alus ning arendusloogika märkimisväärselt erinev. LMDE-l on ka oma eraldi paketihoidlad.

LMDE

Cinnamoni demonstratsioon LMDE 6-l

Esimene LMDE versioon, mida tagantjärele kutsutakse sageli LMDE 1-ks, põhines algselt Debiani testimiseharul ning kasutas pooleldi veerevat väljalaskemudelit. See tähendas, et perioodiliselt avaldati nn värskenduspakette, mis olid testitud hetktõmmised Debiani testimisharust. Nende pakettide paigaldamine võimaldas kasutajatel hoida süsteemi ajakohasena ilma, et oleks tulnud seda iga kuue kuu tagant täielikult uuesti installida, nagu tavapärase Minti puhul kombeks oli.

LMDE 2 'Betsy' töötamas Cinnamon 2.8

2015. aastal ilmunud LMDE 2 (Betsy) tähistas olulist suunamuutust, minnes üle fikseeritud punktiga väljalaskemudelile ning tuginedes Debian Jessie'le. See versioon oli saadaval nii Cinnamoni kui ka MATE töölauakeskkonnaga ning sai automaatseid uuendusi MintToolsi ja töölauakeskkonna uusimatele versioonidele isegi enne, kui need jõudsid Ubuntu-põhisesse põhiväljaandesse. Tehniline eripära seisnes selles, et hoolimata Debiani alusest jäi LMDE 2 sysviniti baasil, lisades siiski systemd-st pärit funktsionaalse sisselogimise.

LMDE 3 (Cindy) viis 2018. aastal lõpule ülemineku sysvinitilt systemd-le, tuginedes Debian Stretchile ning tulles välja ühe Cinnamoni väljaandena. Sellest alates on LMDE arenenud stabiilselt edasi, järgides iga korraga uuemat Debiani stabiilset versiooni. Kõige uuem versioon, LMDE 7 (Gigi), ilmus 14. oktoobril 2025 ning põhineb Debian Trixiel. Selle väljalasega loobuti lõplikult 32-bitise i386 arhitektuuri toest, jättes alles ainult amd64 toe.

Funktsioonid ja eripärad

Linux Mint tugineb vabale ja avatud lähtekoodiga tarkvarale, kuid see pole alati tähendanud täielikku loobumist patenteeritud lahendustest. Enne versiooni 18 tarniti operatsioonisüsteemiga kaasa mõned suletud lähtekoodiga komponendid, nagu riistvara draiverid, Adobe Flash Player ning MP3- ja DVD-video taasesituseks vajalikud koodekid. Alates versioonist 18 muudeti see lähenemine paindlikumaks – installiprogramm pakub nüüd kasutajale ise võimalust otsustada, kas paigaldada kolmandate osapoolte patenteeritud tarkvara või mitte.

Tarkvara valiku poolest on Linux Mint hästi varustatud juba alglaadimisest peale. Süsteemiga kaasas tulevad muuhulgas LibreOffice kontoritarkvara, Firefox veebilehitseja, Thunderbird e-postklient, Transmission torrentiklient ning VLC meediapleier. Kui vaikimisi kaasasolevast tarkvarast ei piisa, saab lisaprogramme hõlpsasti alla laadida paketihalduri kaudu ning vajaduse korral lisada ka PPA-hoidlaid või muid tarkvarallikaid otse lähtekoodifailide kataloogi kaudu. Windowsi kasutajatele tuttavad programmid, sealhulgas Microsoft Office, on samuti käitatavad Wine'i ühilduvuskihi abil, mis muudab ülemineku Windowsilt Linux Mindile märksa sujuvamaks.

Turvalisuse osas rakendab Linux Mint AppArmor-i kohustuslikku juurdepääsu kontrolli, mis piirab võrguga seotud protsesse ja tugevdab süsteemi vaikimisi turvalisust. Lisaks on kasutajal võimalik hallata võrguporte sisseehitatud tulemüüri kaudu, valides sobivad pordid kohandatud valikust. Keelelise toe poolest toetavad vaikimisi töölauakeskkonnad Cinnamon ja MATE paljusid keeli, muutes süsteemi kasutatavaks laiale rahvusvahelisele kasutajaskonnale.

Linux Minti arendusmeeskond tegeleb ka oma tarkvara loomisega. Suurem osa sellest arendustööst toimub Pythonis ning lähtekood on avalikult kättesaadav GitHubis.

Linux Minti loodud tarkvara

Cinnamon

Linux Minti vaikimisi töölauakeskkond on Cinnamon, mis sai alguse GNOME Shelli haruprojektina, millele lisati Mint Gnome Shelli laiendused ehk MGSE. Esmakordselt tutvustati seda Linux Mint 12 lisandmoodulina ning alates versioonist 13 on see olnud distributsiooni vaikimisi töölauakeskkond, kujunedes aastate jooksul Linux Minti kõige tuntumaks näoks.

Muud töölauakeskkonnad

Lisaks Cinnamonile on saadaval ka kaks alternatiivset töölauakeskkonda erinevatele vajadustele. Xfce on neist kergem ja vähemate funktsioonidega variant, mis sobib eriti hästi vanematele või nõrgemate riistvaraomadustega arvutitele, kus ressursisääst on oluline. MATE asub omamoodi keskteel Cinnamoni ja Xfce vahel – see pakub klassikalist GNOME 2 stiilis paigutust, mis oli Linux Minti vaikimisi töölaud aastatel 2006–2011, ning on seetõttu eriti tuttav pikaajalistele Minti kasutajatele.

Hypnotix

Lisaks töölauakeskkondadele arendab Minti meeskond ka oma rakendusi. Üks neist on Hypnotix, mis on meeskonna enda loodud IPTV tarkvara. Selle algne prototüüp avaldati 2020. aastal ning see sündis otseselt kogukonna positiivsest tagasisidest, kui meeskond teatas kavatsusest sellise rakenduse arendada.

MintTools

Linux Mint on aastate jooksul arendanud välja oma tööriistade kogumi, mis lihtsustavad igapäevaseid süsteemihalduse toiminguid nii, et need on jõukohased ka väheste kogemustega kasutajatele.

Tarkvarahaldur ehk mintInstall on loodud rakenduste paigaldamiseks Ubuntu ja Linux Minti tarkvarahoidlatest ning Launchpadi PPA-dest. Alates versioonist 18.3 lisandus võimalus paigaldada tarkvara ka Flatpaki kaudu, kusjuures vaikimisi on see seadistatud Flathubiga. Kasutajaliides on suuresti inspireeritud GNOME tarkvarast ning on üles ehitatud GTK3-le.

Värskenduste haldur ehk mintUpdate on mõeldud eelkõige selleks, et kaitsta kogenematumaid kasutajaid värskenduste eest, mis võivad nõuda süvateadmisi õigeks konfigureerimiseks või mis pole üldse vajalikud. Värskendusi saab seadistada kolmel viisil – kas teavitada kasutajat nagu tavaliselt, kuvada need loendis ilma teavituseta või peita need vaikimisi. Arendusmeeskond testib lisaks Minti enda värskendustele ka kõiki paketiüleseid uuendusi. Uuemates operatsioonisüsteemi versioonides on see ohutustaseme mehhanism suuresti asendatud Timeshifti hetktõmmiste lähenemisega, mis pakub süsteemi kaitsmiseks töökindlamat lahendust.

Peamenüü ehk mintMenu on loodud MATE töölauakeskkonna jaoks ning pakub laialdasi kohandamisvõimalusi. See sisaldab tarkvara filtreerimist, paigaldamist ja eemaldamist, süsteemi- ja asukohalinke, lemmikuid, seansihaldust ning mitmeid konfiguratsioonivalikuid.

Varundustööriist ehk mintBackup võimaldab kasutajal andmeid varundada ja hiljem taastada, mis on eriti kasulik enne uuemale versioonile üleminekut.

Üleslaadimise haldur ehk mintUpload võimaldab seadistada üleslaadimisteenuseid FTP-, SFTP- ja SCP-serveritele, mis on seejärel kättesaadavad süsteemisalvest. Alates versioonist 18.3 ei paigaldata seda tööriista enam vaikimisi, kuid see on endiselt saadaval Linux Minti tarkvarahoidlatest.

Domeeniblokeerija ehk mintNanny on lihtne vanemlik kontrollitööriist, mis võeti kasutusele versioonis 6. See võimaldab kasutajal käsitsi lisada domeene, mida kogu süsteemi ulatuses blokeerida. Sarnaselt mintUpload'iga eemaldati see vaikimisi paigaldatavate tööriistade hulgast alates versioonist 18.3, kuid on endiselt saadaval tarkvarahoidlatest.

Töölaua seaded ehk mintDesktop on tööriist töölaua visuaalseks ja funktsionaalseks konfigureerimiseks, võimaldades kasutajal kohandada oma töölauda vastavalt isiklikele eelistustele.

Tere tulemast kuva ehk mintWelcome käivitub automaatselt iga uue kasutajakonto esimesel sisselogimisel. See pakub linke Linux Minti veebisaidile, kasutusjuhendile ja kogukonna lehele ning juhatab kasutaja läbi esimestest sammudest – töölaua värvi valimine, värskenduste ja draiverite paigaldamine ning süsteemi hetktõmmiste seadistamine. See on omamoodi sissejuhatus uutele kasutajatele, kes pole Linuxiga veel tuttavad.

USB-pildi kirjutaja ehk mintStick on praktiline tööriist, mis võimaldab kirjutada kettapilte USB-draivile või vormindada USB-mälupulki, olles kasulik näiteks uue operatsioonisüsteemi paigaldusmeediumide loomisel.

Süsteemiaruanded ehk mintReport võeti kasutusele versioonis 18.3 ning selle eesmärk on anda kasutajale ülevaade automaatselt genereeritud rakenduste krahhiaruannetest. Lisaks krahhiaruannete kuvamisele suudab rakendus ka ise soovitada kasutajale vajalikke toiminguid, näiteks riistvara draiverite paigaldamist või süsteemi hetktõmmiste tegemist, muutes tõrkeotsingu lihtsamaks ka vähem kogenud kasutajatele.

Välislingid

• Koduleht